Pime lava. Prošektori valguses seisab tumedais rõivais heleda näoga tütarlaps.
Tüdruk vaatab klaasistunud pilgul saali. Ta vaatab, tõstab käe, “Bämbi, sa oled surnud!” ütleb ta surmtõsiselt, kummardab ja hakkab naerma.
“Ma ei suuda,”ütleb ta itsitades. “Ma näen publikus surnud Bämbit. Ükskõik kuidas publik ka ei istuks, on seal surnud Bämbi kujutis ja ma hakkan naerma.”
Ta sammud naerdes [...]
Posts Tagged ‘proosa’
Bämbi, sa oled surnud.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud proosa on Neljapäev, märts 27, 2008 | Leave a Comment »
Nõrkus – naine on su nimi!
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud mina, proosa, religioon on Neljapäev, Veebruar 28, 2008 | Leave a Comment »
Aga see ei ole tegelikult sugugi nii oluline.
Tõestasin enda jaoks, läbi oma kõhukrampide, et Jumal ei saa olla:
a) naine, sest ükski naine ei leiaks, et naised peaksid iga neljas nädal veritsema ning kõhukrampides ja seljavalus vaevlema.
b) päriselt olemas, sest väidetavalt tahab ta inimestle ainult head ning andke andeks aga ma tõesti ei suuda näha, mis [...]
Armastuses ja Sõjas.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud proosa, tunded on Pühapäev, Veebruar 17, 2008 | Leave a Comment »
Must kübar vajus ta silmadele, kui ta astus mantli lehvides hääletult tuppa. Raamaturiilite tagant kumas mahedat valgust. Ta astus vaikselt ja aeglaselt, justkui samme mõõtes, läbi toa.
Roheline tapeet oli seintel tuhmunud ja koorus kohati, aknaid katsid paksud tumerohelised kardinad ja akende vahel rippus endiselt suur tundmatu mehega maal, mille must sügavik tuba neelas.
Ta vaatas unelevalt [...]
I’m everything that you’re not…dun dun dunnn… in your face…
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud luule, maailm, mina, politsei, proosa on Kolmapäev, Veebruar 13, 2008 | 2 kommentaari »
Aga ükskord algab aega
kui ma läbi vanalinna
tulen kahe taseriga…
Jah, kogusime täna allkirju päris hirmus mõelda, kui vähesed inimesed teadsid, et sellist eelnõud üldse tahetakse vastu võtta. Peaaegu kõik kellelt me küsisime, et mida nad teavad uuest politseiseadusest vaadati meid imestunud pilkudega ja paluti lähemalt seletada. Kurb. Tõesti kurb oli.
Ma avastasin, et ma olen peaaegu [...]
Hence ‘banished’ is banished from the world, I And the world’s exile is death.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud maailm, mina, proosa on Pühapäev, Veebruar 10, 2008 | 2 kommentaari »
Aga Shakespeare ei ole tegelikult eriti oluline. Samuti ei ole oluline see, et mu juuksed olid enne värvimist ilusamad kui nüüd.
Kui tsiteerida nüüd muusikalist Kabaree laulu Perfectly Marvellous, siis:
…I don’t think people should have to explain
anything. For example, if I should paint my fingernails green
and it just so happens I do paint them green, well, [...]
Today could be the last day of your life.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud Eesti, maailm, mina, politsei, proosa on Reede, Veebruar 8, 2008 | 3 kommentaari »
Jah, eriti, kui kõiki meie kõnesid hakatakse pealt kuulama, meie kirjad loetakse läbi ning enne kui sa arugi saad, heliseb uksekell ja ust avades leiad sa ees ootamas mehe võimuorganite valdkonnast, kes lausub vaid, et sa oled ühiskonnale ohtlik ning enne, kui sa jõuad üldse reageerida, läbistab sind terav elektrilöök.
Sa kukud kokku. Kaotad suure tõenäosusega [...]
Ja lumi langeb.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud proosa on Reede, jaanuar 4, 2008 | Leave a Comment »
Väljas sadas lund. Sugugi mitte sellist laia ja valget, vaid sellist tihedat, peenikest ja häirivat. Ta juuksed mäslesid tuules ja ta kõrvad tõmbusid vaikselt klmast punaseks. Nagu ka ta nina. Ta sammus kiiresti ent kindlalt. Kordagi ei libastunud tema jalg teel, mida mööda ta käis. Teed ületades oleks ta peaaegu auto alla jäänud aga ta [...]
Ja lumi langeb.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud proosa on Neljapäev, jaanuar 3, 2008 | Leave a Comment »
Ta sõi oma praemuna ja rüüpas kruusist eelmisel õhtul tehtud kohvi. Kohv oli must ja veniv nagu kumm. Kummalisel kombel eelistas ta tihti seisnud kohvi värskele. See oli üks tema veidrustest, mida keegi ei teadnud. Tegelikult ei teadnud eriti keegi temast midagi. See oli üks neist asjadest, millele ta mõtles sel hommikul. Aga see ei [...]
Ja lumi langeb.
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud proosa on Neljapäev, jaanuar 3, 2008 | Leave a Comment »
Öösel oli lund sadanud ja sestap oli hommikul maa valge. Ta ärkas äratuskella helina peale kell kaheksa, nagu igal hommikul kui tal polnud vaja varem kuhugi jõuda. Tavaliselt ei olnud. Ta riietus aeglaselt, justkui mõõtes iga liigutust, mis ta tegi. Kuhu tal ikka kiiret oli. Ent ta mõtles pingsalt ja kiiresti. Ta ei saanud kohati [...]
Mart Laar võrdles Putinit Hitleriga
Posted in Vaarikasiirupimannavahuploomikirsikompotimaailm, sildistatud proosa on Kolmapäev, Detsember 26, 2007 | Leave a Comment »
Ruum, mida valgustab vaid kamin. Laua taga istub naine, kes näib kaarte panevat. Kamina varjus paistab justkui keegi seisvat.
“Nii et sa ütlesid, et…”
“…et kunagi tuleb mees, keda nimetatakse teie parimaks järgijaks.”
“Või nii.”
Mees astus varjust välja ja sügas oma vuntse. Ta oli lühikest kasvu ja tal olid hõredad juuksed.
“Aga millal ta tuleb? Mida kaardid ütlevad?”
“…emm, see [...]