Blogipallid ja -meemid.

Sina armas ligimene, ära pahanda, kui ma sinu blogist visatud pallile ei reageeri. Sportmängudes pole ma kunagi tugev olnud. Blogide lugemises nii samuti. Kas siis tõesti on nii raske aru saada, et ma teiste elust suht vähe huvitun blogimaastikul? Loomulikult on blogisid mida ma loen suure huviga näiteks Toomase blogi või Arni blogi. Aga üldjuhul ma blogisid ei loe. Kui siis väga harva, üldjuhul korra kaks kuus, lihtsalt selleks, et end toimuvate intriigidega kursis hoida. Enamasti kajastavad blogid inimeste mõttetut hala, see ei tähenda nagu nee blogid poleks olulised, ja mõttetut hala on mul endalgi rohkem kui küll.
Valguse nimel küll, ei tasu kurta, et ma teie blogipallide ette ei jää, kui ma teie blogi isegi ei loe. Kui on mingi küsimus, mida sa tahaksid, et ma oma blogis lahkaksin, siis palun kommenteeri mõnda mu blogiposti või saada kiri või helista või räägi msn’is - võimalusi on palju.

Põhjus, miks ma loen Toomase blogi nii suure huviga on see, et päriselus on temaga ülimalt meeldiv suhelda ja kuigi ta kirjutab harva blogi on see üldjuhul sügavmõtteline ning kuna mina olen lihtne inimene ja mul on vahetus kontaktis tema sügavmõttelisusse raske süübida(süüvida?), siis saan ma seda teha tema blogi kaudu, sest ma saan teksti tükkideks hakkida ja seda rahus lugeda. Pealegi halab ta oma blogis vähe. Toomas on asjalik noormees, kui vaja siis ta tuleb juurde ja halab otse.

Põhjus, miks ma Arni blogi nii suure huviga loen on see, et ta reisib palju ja mulle meeldivad väga tema blogid, kus ta räägib välisilma olust ja elust - need on kuidagi palju põnevamad kui teiste inimeste sarnased kirjeldised. Samuti on Arni blogis tihti lausa ulmeliselt päeva muutvaid laule ja ka mõningaid postitusi. Ja siis veel seda, et kuna ta kasutab palju võõrsõnu, millest mul aimugi ei ole, saan ma palju targemaks sõnavaraliselt.

Nii et kui on asju, mida te teada soovite, siis mu kontaktid on igalpool interneti avarustes olemas.

Ilusat päeva algust,
Liisa

P.s. See ei olnud üldse kurjalt mõeldud, pigem olin nukker, et inimesed ootavad minult veel peale kõige muu, et ma nende blogi loeksin - kas teile minuga tõesti otse suhtlemisest ei piisa? Tühjad sõnad ei anna ju eriti palju emotsioone või kuidas?

P.s.s. Hommikul kell viis ei ole sugugi tore ärgata kui sa oled maganud ainult neli tundi, enam und ei tule ja sa pead kell pool kaheksa tööl olema. Ma lähen nüüd tööle.

Ja lihtsalt armas…

Tiny Dancer

Kogu elu ilusaim lugu mulle.

For the longest time

Puhaku ta rahus.

Miks inimesed peavad nii noorelt surema. Ahastus.

Puhka rahus Karel.

Kettamaailm.

Leedi Megan Smith

Korralik aadlik - vähemasti näiliselt. Tegelikult aga juba ammu sunnitud töötama. Töötama! Töö ja aadliseisus on kokkupuutunud ju ainult nii palju, kui seda on teenijate käsutamine tööle. Igaljuhul töötas ta õmblejannana, selles maailma kõige vanemat ametit pidavas Õmblejannade gildis. Mees ja tütar ei teadnud midagi.
Kuni tolle saatuslikku puhkuseni Kaheksanda Oktaawi Wõerastemajas.
—-
Aga kuna mul kahjuks ei ole aega ja ma pean tööle minema, siis kirjutan ma õhtul edasi.

Ja veel teadmiseks mõnele noormehele. Me ei kavatsegi Jaanikaga suhtlemist lõpetada, eriti arvestades fakti, et Jaanika kolib Tartusse suvel. Punkt.

Ning nüüd ma jooksen.

Teie,

Liisa - Mialee

Hakka või jumalasse uskuma.

Karma works! What are the odds?

Volbriöö.

Ma olen nii äraütlemata ÕNNELIK! Ja kuigi on veel vara midagi öelda, võin ma öelda, et minu usk maailma kaoslikkusesse ja olematusse ettemääratusse on kõvasti vankuma löödud. Ja kuigi mu nime ei mäletatud õigesti, siis olgem ausad eesti keel on siiski niivõrd rikas, et sa võid ära vahetada kõik konsunandid ja vokaalid, kuni sinuga vestleja sinust aru saab. Jah just nii.

Teie,
Liisa

P.s. ma olen joobes ja vabandan tekkinud kirjavigade pärast.

Vesi.

Lugesin oma vanu postitusi.
Lugesin kommentaare.
Nutsin.
Nutan siiani.
Pisarad on soolased.

193’st avaldatud blogipostist on enamik mandunud ja depressiivne tekst. Vahele mõned helgemad kiired, kuid muidu nutt ja hala.

Kuhu on kadunud see tüdruk, kes oli kunagi nii rõõmsameelne? Inimene, kelle poole võis alati pöörduda ja kes alati abivalmilt aitas? Ma olen alati tahtnud, et teistel hästi läheks. Kas siis tõesti on nii palju palutud, et mul hästi läheks? Ja ma tean küll. Mõned teist, ma tean väga täpselt kes, ütleksid, et mul on ju kõik olemas - sõbrad, kes minust hoolivad; pere, vähemalt mingil määral; töö; huvitav ja vaheldusrikas elu, ja veel palju muud. Ja nad ei eksi, kuid siiski, seda on raske mõista, kui just ise seda elu ei ela.

Viimased kaks aastat on olnud nii võrd keerulised ja komplikatseeritud. Ja ma olen oma elu elanud teiste heaolu nimel keeruliseks. Ma ei jõua enam. Ma näen üha enam vaeva, et naeratada inimestele samal ajal isel vaeveldes valus. Teate ka kui raske on tegelikult naeratada, ise samal ajal näiteks südamekrampides olles? Ma võin öelda, et sugugi mitte kerge.

Miks ma ei suuda oma nutmist kontrollida, ma ei näe kirjutada ju nii moodi.

Umbes täpselt aasta tagasi, sain ma teada, et mul on kopsuvähk mõned kuud enne seda, et mul on nõrk süda. Paras hoop nii minu ellusuhtumisele kui ka rahakotile, sest kahjuks ei ole ravimid just kõikse odavamate killast. Aga ma tulin toime. Tulen siiani. Tulen ka edaspidi. Saan oma praegusest vaimsest olukorrast mõne nädala pärast üle ja elu läheb edasi nii samuti nagu varem.

Ma pole veel päris murtud, kuigi ma olen murdumas. Üha enam olen ma tuttavate ja sõpradega, kärsitu ja kargan iga väikseimagi asja peale neile ninna. Ma ei taha teile halba. Valgus teab. Ma nii püüan jääda viisakaks ja rõõmsameelseks, kuni ma olen teiste ees. Vähemalt nii palju kui ma seda suudan. Ja ometi üha enam saab minu füüsis minu üle võitu ja valu on hingemattev. Ma ei saa teeselda, et ma ei tunne midagi, sest ma tunnen rohkem kui vaja. Füüsiline valu hakkab närvidele ja närvid mõjutavad mõtlemist. Raske on mitte ärrituda, kui sul on halb. See pärast ärge pahandage kui ma kaon kõrvaltuppa üksinda või pööran pilgu ära. Asi ei ole teis ega selles mida te ütlete. Olgu mõnikord on aga siis ma mõnitan teid üldjuhul niisama ja sõbralikult. Külll te aru saate.

Mu ego ei luba seda teiste ees välja elada. Sest ma ei saa näidata, et ma olen nõrk. Ma olen näinud nii palju vaeva, et iseendaga toime tulla ja kui ma nüüd tunnistaksin, et ma ei tule, siis kukkuksin ma täielikult kokku. Pealegi ma tean, et ma pean veel vastu. Pean veel väga pikka aega. Nii et muretsemiseks pole põhjust.

Aitäh kõigile, kes on mind kunagi toetanud, toetavad praegu ja saavad mind toetama. Teist on abi uskuge mind. Ma lihtsalt ei ole enam ammu suurem asi tänu väljanäitaja.

Laul, mis teeb rõõmsaks. Natuke…
Lemon Tree - Fool’s Garden

Teie,

M.Verity

Kuskilt kaugelt.

Ma ei taha tunda.

Kevad tuleb. Vaikselt hiilis päike pilvevarjust välja ja paitas puid ja põõsaid. Vaatan aknast ja näen kui’s Annelinna nõlva raagus puud on muutunud õrnroheliseks. Tegelikult vähamlt sajaks erinevaks õrnroheliseks tooniks. See on kuidagi vabastav teada, et värvi varjundeid on nii palju. Just looduse värve. Õhtune taevas on ilus näide.

Liiga kaua olen üksi olnud. Hakkab vaikselt ajudele.

Emajõgi hakkab soojusega taas Ankhi jõeks muunduma - vähemalt lõhna poolest. Ja jõeääred näevad välja nagu tahaks vesi jõest välja ronida. See on kevad. Kevad Tartus. Kas ma juba ütlesin, et kõik on roheline - ütlesin jah, aga kordamine ona tarkuse ema. Ha ha - sinu ema.

Hullumeelsus.
Eufooria.
Agoonia.
Valu.
Adrenaliin.

Tunnen seda kõike ja korraga. Ja ma ei taha tunda.

Tegelikult tunnen ma veel palju muudki aga need on nii kõrvalised. Ja ega ma neidki tunda ei taha.

Jah.

Just nii.

Surra. Undki näha.

Ilusat kevade jätku.

Liisa - Mialee

Madalseis.

Endiselt kriis. Tee mis sa tahad ikka ei suuda kirjutada. Ma tean väga hästi, et mitte kunagi ei ole mul otseselt millestki kirjutada olnud. Ikka on olnud mingi lause, mis on ülespuhutud suureks tekstiks, omamata sealjuures mõtet. Aga see polegi tähtis. Mulle meeldib kirjutada. Ja kohutavalt kehv on olla kui on tunne, et tahaks kirjutada ja samas ei suuda. Isegi praegune tekst on väga sunnitud.
See on nagu 37,5’s palavikus olemine - süüa ei taha aga kõht on tühi, sees keerab aga oksendada ei suuda, ja üleüldse on selline ebamugav kahevahel tunne.

Vahepeal ei ole ka erilist miskit juhtunud. Läksin Veeriku Selverisse tööle. Töötan koogiletis. Kuidagi liiga lihtne töö, vaimset pinget ei ole peaaegu et üldse. Mõnes mõttes kurb aga viriseda ka nüüd ei tasu, tööd tuleb teha. Pealegi paistavad inimesed ka toredad olevat.

Vaata aknast välja, kuis päikest naeratamas näed.

Veidike kevadet kõrvadele, otsisin hoopis miskit muud aga see on ka väga hea.
Let’s do it