Blogi nüüd tagasi bloggeris.

Jah, see on lukus.

Kõik.

See, mis siin olemas on - jääb siia ei hakka enam midagi liigutama.

Rohkem ei kirjuta siia.

Anagrammid on võrratud.

Igaljuhul, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin tegelikult kogu maailma persse saata.

Ah, et miks? Nooohh, põhjuseid on palju ja ma ei viitsi kirjutada tegelikult väga. Asjalikku ei ole mul nii kui nii öelda. Msn ka ei tööta nii et K.-le ega A.-le ma oma “rasket” elu kurta ei saa. Teisi nii kui nii ei huvitaks ja ega nemad mind ka eriti ei huvita. Suhteliselt apaatne olek on viimasel ajal.

Blogi ongi vingumiseks, sest siin ma kirjutan nii kui nii rohekm endale kui teistele.

Otsustasin, et enam oma blogis nimesid ei maini otseselt. Oh kus ma hakkan seda julmalt ära kasutama, sest otse ei või siin ju midagi ütleda. See on hämmastav, et oma blogis võid sa kiita inimesi palju tahad aga kui sa midagi halba ütled, oled sa kohe eriti julm või paha.

Nii rikume korraks näite toomise eesmärgil just vastuvõetud otsust nimesid mitte nimetada.

Näide 1: Kui ma kirjutan oma blogis näiteks, et Inno ja Irja on pahad inimesed, siis ei ütle keegi minu kohta midagi halba.

Näide 2: Kui ma kirjutan oma blogis, et ma ei taha oma blogile idiootseid kommentaare Terrylt, kargab mulle turja hunnik inimesi, kes ütlevad, et ma piiran sõnavabadust.(Kallid inimesed, kui ma piiraks sõnavabadust, siis oleks ma antud kommentaari, mis mind häiris ära kustutanud. Või mis veel enam tõenäolisem - minu blogi ei saaks üldse kommenteeridagi. Pealegi kas te ei leia, et mul on ka sõnavabadus?)

Näidete lõpp.

Uus lõik.

Mind on alati imestama pannud inimesed, kes julgevad mulle etteheiteid teha, mind ise vaevu tundes. Näiteks S., jah just sina noormees, kes sa usud vist tõesti siiralt, et sa tunneb mind või miskit, sest sa vaevusid mu blogi läbilugema.

I mean, really, what’s up whit those people? Btw. sa ei ole ainus, kes mu blogi läbilugenud on.

Näiteks on hästi “lahe” lugeda seda, et ma peaksin maha rahunema ja elu nagu lille võtma või midagi seesugust. Eriti ajavad närvi inimesed, kes helistavad ja küsivad, et mida ma oma blogiga täpsemalt mõtlesin - Inimesed, kes a) suhtlevad minuga väga harva ja/või b) on lausa vaimustuses teiste eludest.

Kujutage ette - on õhtu ja te olete linnas, äkki tuleb sõnum enam-vähem sisuga: kirjutasin sulle veel ühe kommentaari aga ma ei saanud seda postida, sest mu arvuti blokkis selle ära, muide võta vabalt.

Vähe närvi ajaks ju või kuidas.

Igaljuhul, lendtuvinugis seda crappi võtku, ma lähen magama.

Teie,

Miila- Sialee

Terry, sinu kontseptsioon huvitab mind vähe. Pigem see ärritab mind. Tegelikult mind ärritab üldse, kui sa mingeid mõttetuid kommentaare teed. Ma ei saa sinna midagi parata. Mina ei käi ja ei kommenteeri sinu blogi. Ma isegi ei loe su blogi. Nii et palun sind siiralt - kui sul midagi ütelda pole siis ära palun ütle. Sest püüa palun aru saada, vastupidiselt sinule ei ole mul enam ammu soovi teiste ellu sekkuda ega oma nina igale poole toppida. Eriti vähe huvitavad mind mingite teismeliste väikeste tüdrukute elud. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Samuti olen ma oma blogis ka varem kirjutanud ning rääkinud sellest, kui vähe ma teiste blogisid loen.

Huuhhh. Nüüd sai see siis öeldud.

Ja teised ei tule minuga riidlema, et ma väikse Terryga kuri olen. Püüdke mõista, et kui te hakkate sama lollust kirjutama, siis ütlen ma teile seda sama.

Suurima tänulikkusega,

Milady Verity

Mõtlesin eile õhtul ja leidsin endiselt, et mu täiuslikku ega ka mitte peaaegu täiuslikku meest ei ole olemas. On küll inimesi, kes jõuvad sellele kontseptsioonile ääretult lähedale, kuid nendega eelistan ma olla sõber, sest nii mina kui ka nemad teavad, et mõne ajapärast ma kahetseks seda. Ja teate ma isegi ei kurvasta selle üle. Mis minu puhul on kummaline. Rõõmsameelne melanhoolik nagu ma olen. Kuid tegelikult mitte endast ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis sellest erilisest fiktsionaalsest tegelasest, Nuuskmõmmikust.

Sest vaadake kui mina olin väike oli üks mu lemmikumaid lastesaateid Muumitrollid. On siiani. Seda kõike just Nuuskmõmmiku pärast.

Sest Nuuskmõmmik on laia silmaringiga. Ta teab alati kõigest piisavalt palju. Ta kuulab sind alati ära ja oskab alati midagi öelda. Ta on usaldusväärne ja peab oma sõna. Nuuskmõmmikule meeldib rännata ja kalapüüda. Ta on muhe ja rahulik. Ta on musikaalne. Ta on omamoodi õpetaja, kes suudab alati midagi tabavat öelda.

Nuuskmõmmik ei salli poosetamist ja edevust. Talle ei meeldi inimesed, kes oma võimu kuritarvitavad. Samuti ei istu talle ajast ja arust reeglid. Ta elab omaenda ja looduse reeglite järgi. Sest Nuuskmõmmik on loodusesõber.

Nuuskmõmmik on turvaline, sest isegi kui ta ei ole juures on ta siiski olemas.

Nuuskmõmmik on romantiline fiktsionaalne karakter, kes sobib täielikult minu nipernaadiliku olemusega.

Lapsepõlve siiras unistus.

So… nagu näha olen ma oma lati noormeeste jaoks väga väga kõrgele ajanud. Ning pole ime, et selliste omadustega inimesed sobivad rohkem sõpradeks kui inimestega kellega kogu oma ülejäänud elu elada. Ning samuti pole ime see, et mul pole noormeest. Ou how I hate that right now.

Aga pole hullu ma olen ka niisama imeline ja tulen toime.

Teie rõõmsameelne melanhooli,

Liisa- Mialee

Magasin tööle sisse - jäin tund aega hiljaks.
Mul on 37,7 palavik.
Mu kurk on paistes. Tundub angiin olevat.
Mul tuleb tarkusehammas, mis teeb põrguvalu.
Ma pean homme tööl olema.
Määrisin oma teksad juuksevärviga ära.
Great success!

Aga samas.
Konsumis müüdi odavat Kellukest ja Juissi oli ka odava hinnaga.
Ja ma leidsin kätekreemi üles.
Ning homme lähen ma Hallinna ja saan inimestega kokku, keda ma ammu näinud ei ole.

Njah. Vähem hala Liisa, vähem hala.

Ma jõudsin täna veel ühele arusaamisele. Ikka nende samade suhete kohapealt. Mul on vaja moraalset ja vaimset tuge. Ma vajan turvatunnet. Ma vajan tunnet, et maailmas on olemas minujaoks koht. Ma vajan teadmist, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, mind kuulataks ära.

Ehk tuleb see sellest, et seda kõike ei suutnud mu vanemad mulle pakkuda. Nad küll armastasid mind, kuid kuulasid harva. Ent ehk tuleb see sellest, et see on loomulik. Kes meist ei tahaks ennast turvaliselt tunda?

Praegu on kaks inimest, kes suudavad minus seda turvatunnet tekitada. Ma ei kujutaks ette, mis oleks elu ilma nendeta. Neist mõlemiga suhtlen ma tegelikult ääretult harva ent siiski. Ma tean, et nad on alati mu jaoks olemas. Või vähemasti ma ise usun seda, sest senini pole nad vastupidist tõestanud.

Ma tahan neid tänada. Ma ei maini nimesid, sest arvestades poolt minu blogilugejaskonda, tahan ma säästa ennast ja ka neid võimalikust ilkumisest.

Teie,

Liisa- Mialee

Pilt siit.

Kui ma vaid oleksin sõnades tugev.
See on lausa hämmastav kui palju ma ütlemata jätan ainult selleks, et teisi säästa.
Uhke ego kõneleb. Näe vaata, mina olengi see hea ju - tühjagi. Las see sisemine mina kõneleb uhkelt.
Tegelikult ei ole asi enam ammu teiste säästmises vaid iseenda säästmises. Nii raske on inimestele asju seletada. Lihtsam on mitte rääkima hakatagi.

Blogis on lihtne - ütled, mida tahad ja ei pea inimestele otsa vaatama seal juures. Samuti on kriitikat palju lihtsam taluda. Ma peaksin olema tunduvalt rohkem enesekriitiline. Ma muutun liiga õrnakeseks.

Mõtlesin ka sellele, et miks mul on nii raske kellegagi üldse pikemaajalist suhet luua ja jõudsin päris paljudele järeldustele.

1.
- Ma pean ennast targaks.
See arusaam on peamiselt tulnud teistelt ja mulle külge jäänud. Ma paratamatult pean ennast arukamaks kui teisi isikuid.
- Suhet segab, sest
ma leian, et enamus noormehi on idoodid(vabandan oma julma kõnepruuki).
- Soovitus noormeestele:
Siin ei ole eriti midagi soovitada. Väikesed teadmised ajaloost, filosoofiast, kirjandusest ja mõnest reaalainest võivad vahel väga palju abiks tulla.

2.
- Ma vihkan rutiini.
Ma ei suuda teha pikka aega järjest ühte ja seda sama asja. Ma ei saa näiteks töötada kohas, kus on vaja esmaspäevast reedeni kaheksast viieni tööl olla. Kuu aega pean vastu ja siis on kõik. Mu elu peab olema üks suur seiklus või muidu on igav(ilmselgelt nooruse asi).
- Suhet segab, sest
ma ootan, et ka mu suhe oleks ettearvamatu ja põnev seiklus.
- Soovitus noormeestele:
Käitu spontaanselt. Ära mõtle selle peale, mida sa teed. Lihtsalt tee ja ole. Minu läheduses pole mõtet teeselda seda, kes sa oled. Selline suhe ei kesta nii kui nii.

3.
- Ma olen kohati liialt emalik.
See tuleb sellest, et mul on kaks nooremat vend ja üldse olen ma alati väiksemate järgi vaadanud.
- Suhet segab, sest
noormehed harjuvad tavaliselt ära sellega, et ma nende eest kohati ehk liialt palju hoolitsen või siis vastupidi hakkab see neile närvidele käima.
- Soovitus noormehele:
Ole piisavalt mees ja seisa enda eest.

4.
- Ma olen liiga domineeriv.
See tuleb minu piiramatust tahtest olla iseseisev ja ise hakkama saav. Ma ei taha sõltuda mitte kellestki.
- Suhet segab, sest
noormehed üldiselt annavad väga kergelt alla ja lasevad mul endaga bitchida.
- Soovitus noormehele:
Ma otsin kaaslast ja toetajat. Ma olen alati uskunud, et mees peab olema tugevam ja targem kui naine. See on minu üks väheseid konservatiivseid külgi. Seega palun ole piisavalt mees. Suhe on natuke nagu tants(juhin siin kohal tähelepanu, et kuna mul puudub rütmitaju, siis ei ole ma eriti hea tantsija). Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin oli see, et mees juhib tantsu, mitte naine.
____

Rohkem polegi hetkel midagi. Sai jälle üks selline kompost-kompott-postitus.

Vähemalt on kõik kirjas, mis ma kirjutada tahtsin.

Ilusat õhtud.

Teie,
Liisa-Mialee

P.s. Ma tahaksin veelkord mainida, et mu enda elu on endiselt veel piisavalt põnev ka ilma teiste inimeste intriigideta. Aitäh. ^^

Minul ja Danil on au teile teatada, et meie postapokalüptilisele sünnipäevalarbile on valmimas järg:

Terra Incognita

9- 10 Juuli 2008

Jägalas
Mängumaks: 25.-

Intro:

Kolme aasta eest(2012,17.10), ühel ilusal talvisel novembrihommikul, ei olnud enam Tallinnat, Pärnut, Tartut, Narvat ega Kohtla-Järvet. Polnud ka elektrit ega mingit infot.
Sel hommikul kolm aastat tagasi, mil tulevik hävis, oli tsivilisatsioonil ehk veel lootust. Aga siis tuli Haigus. Allesjäänud linnad tühjenesid paari nädala jooksul elusatest inimestest ja saabus kaos, mis püsib tänini. Võibolla neil vedas. Ellujäänute jaoks muutus iga päev võitluseks oma elu eest, võitluseks Haiguse, nälja, rottide, metsikute koerte ning teiste inimestega.
Ja paistis, et ka loodus oli kõigi vastu. Ilmad muutusid segaseks. Paistis, et loodus ei suuda otsustada, mis toimub. Ühel päeval paistis päike ja oli kohutava palavus, järgmisel oli tunne, et peagi saabub talv ning ülejärgmisel oli talv juba saabunud. Kohutavad tormid, mis peksid maatasa aakreid metsa ja millele järgnes suur põud. Paduvihmad, mis panid paari tunniga jõed oma sängidest tõusma, ning jalgpallisuurused raheterad polnud väga suur ime. Meri tõuseb vaikselt, otsekui hiilides, üle kallaste, võibolla kavatsedes uputada kogu maa.

****

On aasta 2015. On november. Väljas valitsevad juba pikemat aega soojad ilmad. Neli kuud tagasi ei paistnud veel lootustki olevat paremateks ilmadeks kuid nüüd…

Pärast seda kui teatud asjade mõjul ja kokkulangemisel sooritasid nii mitmedki inimesed rituaale eesmärgiga päästa maailm, muutus midagi väga trastiliselt. Mis täpselt juhtus, seda ei tea nad isegi. Kaks päeva ja kaks ööd oli pime. Vähemalt nii on nüüdseks kokku lepitud, sest ajaarvamine oli juba enne seda keerukas. Kui lõpuks koitis päev ei olnud paljud neist enam seal, kus nad seda riitust teinud olid, kuid nad olid enamasti koos. See päev oli üllatavalt soe. Taevas oli selge ja sinine - sellist asja ei olnud nähtud maailma lõpust saadik. Ilm oli alati olnud kas pilves või siis taevas häguselt hall või punakas. Ka järgnevad päeva olid soojad ja ilusad. Vahepeal sadas kosutavat vihma ja siin seal hakkas võrsuma rohi.

Kui nüüd vaid oleks vilja või midagi muud, mida kasvatada.

Ilmad püsivad ilusad ja suvised. Paljudele meenub aeg enne hävingut. Keegi ei tea ikka veel täpselt, mis juhtus. Levivad kuuldused nagu oleks Hiina alles. Kuigi tõendada seda keegi otseselt ei saa, sest keegi pole sinna pääsenud.

Kristlased on aktiivsemad kui kunagi varem, nad kardavad üha enam, et Antikristus tõstab pead ja hävitab kõik. Kuid Antikristusest ei ole juba üle mitme kuu märkigi olnud. Tema järglased on küll mõneti pahandusi tekitanud aga see on juba harjumuspäraseks saanud.

Koerad tunduvad olevat vihasemad ja intelligentsemad kui varem. Aga see vaid tundub nii. Muidu murravad nad nii nagu varem.

Haigusesse on haigestumas üha vähem inimesi. Kas tõesti oli riitustest abi? Seda ei osata endiselt aimatagi. Lootus on taastumas, kuid kui varsti midagi kasvatada ei ole võimalik, siis ei ole enam lootust, mida taastada.

Vaatasin oma blogi statistikat - eile vaatas mu blogi 226 inimest - mida ma valesti tegin? Keskmiselt loeb mu blogi päevas 30 inimest ja enamuses neist ma tean. Aga tõesti, 226 külastust, WTF!

Ma tunnen ennast nii kohutavana. Kohati on mul tunne, et ma teen inimestele oma käitumisega aina haiget. See tähendab teengi. Kellele annan ma nii sama asjatuid lootusi, kellele tekitan mõnel muul põhjusel valu. Ja ometigi tahan ma ennast pidada heaks inimseks, kuid samas, kes meist ei tahaks.

Nägin reedel Otti. Ta ütles mulle tere ja läks Sirpi ostma. Ta oli juukseid lõiganud ja see oli kummaline. Aga ta naeratus oli kuigi kuidagi nukram. Võib olla on asi minus. Et mina näen seda teisiti. Ja ometi, mul oli teda nii nii ääretult hea meel näha.

Mul on kahju, et ma Otti nii tugevalt kiindusin. Ta oli kõige parem sõber, kes mul kunagi olnud on ja mina lõin talle noa julmalt selga ainult oma isekate emotsioonide pärast. Ainult selle pärast, et ma tundsin, et ma olen elult petta saanud. Ott ei olnud selles kuidagi süüdi, kuidas ta saakski. Mul on nii kohutavalt kahju, et asjad nii läksid. Ja mul on nii kohutavalt kahju, et ma talle nii palju valu ilma suurema põhjuseta tekitasin. Ning kõige enam kahetsen ma, et mul pole enam seda ilusat sõprust. Kõik need kaotatud tunnid, mis möödusid naerdes ja teravmeelitsedes.

Oh jah. Sita keeramises oleme me kõik tugevad.