Anagrammid on võrratud.
Igaljuhul, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin tegelikult kogu maailma persse saata.
Ah, et miks? Nooohh, põhjuseid on palju ja ma ei viitsi kirjutada tegelikult väga. Asjalikku ei ole mul nii kui nii öelda. Msn ka ei tööta nii et K.-le ega A.-le ma oma “rasket” elu kurta ei saa. Teisi nii kui nii ei huvitaks ja ega nemad mind ka eriti ei huvita. Suhteliselt apaatne olek on viimasel ajal.
Blogi ongi vingumiseks, sest siin ma kirjutan nii kui nii rohekm endale kui teistele.
Otsustasin, et enam oma blogis nimesid ei maini otseselt. Oh kus ma hakkan seda julmalt ära kasutama, sest otse ei või siin ju midagi ütleda. See on hämmastav, et oma blogis võid sa kiita inimesi palju tahad aga kui sa midagi halba ütled, oled sa kohe eriti julm või paha.
Nii rikume korraks näite toomise eesmärgil just vastuvõetud otsust nimesid mitte nimetada.
Näide 1: Kui ma kirjutan oma blogis näiteks, et Inno ja Irja on pahad inimesed, siis ei ütle keegi minu kohta midagi halba.
Näide 2: Kui ma kirjutan oma blogis, et ma ei taha oma blogile idiootseid kommentaare Terrylt, kargab mulle turja hunnik inimesi, kes ütlevad, et ma piiran sõnavabadust.(Kallid inimesed, kui ma piiraks sõnavabadust, siis oleks ma antud kommentaari, mis mind häiris ära kustutanud. Või mis veel enam tõenäolisem – minu blogi ei saaks üldse kommenteeridagi. Pealegi kas te ei leia, et mul on ka sõnavabadus?)
Näidete lõpp.
Uus lõik.
Mind on alati imestama pannud inimesed, kes julgevad mulle etteheiteid teha, mind ise vaevu tundes. Näiteks S., jah just sina noormees, kes sa usud vist tõesti siiralt, et sa tunneb mind või miskit, sest sa vaevusid mu blogi läbilugema.
I mean, really, what’s up whit those people? Btw. sa ei ole ainus, kes mu blogi läbilugenud on.
Näiteks on hästi “lahe” lugeda seda, et ma peaksin maha rahunema ja elu nagu lille võtma või midagi seesugust. Eriti ajavad närvi inimesed, kes helistavad ja küsivad, et mida ma oma blogiga täpsemalt mõtlesin – Inimesed, kes a) suhtlevad minuga väga harva ja/või b) on lausa vaimustuses teiste eludest.
Kujutage ette – on õhtu ja te olete linnas, äkki tuleb sõnum enam-vähem sisuga: kirjutasin sulle veel ühe kommentaari aga ma ei saanud seda postida, sest mu arvuti blokkis selle ära, muide võta vabalt.
Vähe närvi ajaks ju või kuidas.
Igaljuhul, lendtuvinugis seda crappi võtku, ma lähen magama.
Teie,
Miila- Sialee
Ei, sa ei piira teiste inimeste sõnavabadust aga sa lihtsalt näitad oma kitsarinnalust ja see, et sulle kargab turja selle peale paar inimest, siis näitab, et Terryl on olemas sõbrad, kes teda kaitsevad.
Hehee, hahaa, ma loen su blogi. Päris selsamal hetkel loen kohe.
See kommentaar on siin lihtsalt selleks, et sa ennast häirituna tunneksid.
Hehee, hahaa, hahahahaa.
Riion,
ma ei usu, et pooled neist, kes mulle etteheiteid tegid üldse Terryt teavadki – sõpradest saan ma veel aru aga kõik need ülejäänud inimesed võivad küll…
Igaljuhul, sa ju tead, et ma olen suhteliselt kitsarinnaline inimene ning sa tead ka et ma ei salli Terryt. Ma ei mõista, miks ma ei tohi oma sallimatust välja näidata.
Kui ma tõesti ei tohi seda oma blogis teha siis ma arvan, et ma hakkan kinnist blogi pidama.
Mis ei ole isegi et nii halb mõte.