Mõtlesin eile õhtul ja leidsin endiselt, et mu täiuslikku ega ka mitte peaaegu täiuslikku meest ei ole olemas. On küll inimesi, kes jõuvad sellele kontseptsioonile ääretult lähedale, kuid nendega eelistan ma olla sõber, sest nii mina kui ka nemad teavad, et mõne ajapärast ma kahetseks seda. Ja teate ma isegi ei kurvasta selle üle. Mis minu puhul on kummaline. Rõõmsameelne melanhoolik nagu ma olen. Kuid tegelikult mitte endast ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis sellest erilisest fiktsionaalsest tegelasest, Nuuskmõmmikust.
Sest vaadake kui mina olin väike oli üks mu lemmikumaid lastesaateid Muumitrollid. On siiani. Seda kõike just Nuuskmõmmiku pärast.
Sest Nuuskmõmmik on laia silmaringiga. Ta teab alati kõigest piisavalt palju. Ta kuulab sind alati ära ja oskab alati midagi öelda. Ta on usaldusväärne ja peab oma sõna. Nuuskmõmmikule meeldib rännata ja kalapüüda. Ta on muhe ja rahulik. Ta on musikaalne. Ta on omamoodi õpetaja, kes suudab alati midagi tabavat öelda.
Nuuskmõmmik ei salli poosetamist ja edevust. Talle ei meeldi inimesed, kes oma võimu kuritarvitavad. Samuti ei istu talle ajast ja arust reeglid. Ta elab omaenda ja looduse reeglite järgi. Sest Nuuskmõmmik on loodusesõber.
Nuuskmõmmik on turvaline, sest isegi kui ta ei ole juures on ta siiski olemas.
Nuuskmõmmik on romantiline fiktsionaalne karakter, kes sobib täielikult minu nipernaadiliku olemusega.
Lapsepõlve siiras unistus.
So… nagu näha olen ma oma lati noormeeste jaoks väga väga kõrgele ajanud. Ning pole ime, et selliste omadustega inimesed sobivad rohkem sõpradeks kui inimestega kellega kogu oma ülejäänud elu elada. Ning samuti pole ime see, et mul pole noormeest. Ou how I hate that right now.
Aga pole hullu ma olen ka niisama imeline ja tulen toime.
Teie rõõmsameelne melanhooli,
Liisa- Mialee
Muig. Jah, Nuuskmõmmik oli ka minu varajane unistus. Tal olid väga ilusad silmad, ta oli sale, mitte üleliia pikk, kenade juustega ja väga rahuliku ning armsa häälega (seda ei maini, et häält luges peale Kärt Tomingas – naine).
Mulle meeldis ka kogu ülejäänud kamp, kuid temaga tekkis nagu eraldi suhe. Umbes nagu Macgyver-iga. Aga teistmoodi.
Ühes osas käis ta ujumas. Siis näidati kaadrit temast alasti. See oli vahva.
Aga loodusesõber on ta jah. Rohumees.
Ma mõtsin kah ükskord, et Nuuskmõmmik on pandav. Võinoh, mingis nunnus mõttes pandav.
Aga mai öelnud kellelegi. Sest, vaata, see ikka ei ole päris normaalne multikategelasest nii mõelda.
Kusjuures väga paljudele väikestele (ja enam mitte nii väikestele) tüdrukutele meeldib Nuuskmõmmik.
Mina (18 aastane), minu täditütar (5 aastane), veel mõned- kõik ohkavad kui Nuuskmõmmikust juttu tuleb.
Ja seda ikka sellepärast, et ta on nii..ee.. ma ei oskagi selle jaoks sõna leida. Ühesõnaga tema iseseisvus, musikaalsus, teadmised- kogu kompott.
Iga tüdruku unistus.
Nuuskmõmmik kui maailma vahvaim hipi, Nuuskmõmmik kui tõeline vaba hing.
Me kunagi tegima Daniga selle maailma.
Nuuskmõmmkud on vabaduse võrdkujud.
Ja ustavuse.
Ja igavikulise lapsemeelsuse ning mõõduka vastutusvõime.