Inimesed ma ei ole inimsööja, ma olen hea inimene.

Ma tunnen ennast nii kohutavana. Kohati on mul tunne, et ma teen inimestele oma käitumisega aina haiget. See tähendab teengi. Kellele annan ma nii sama asjatuid lootusi, kellele tekitan mõnel muul põhjusel valu. Ja ometigi tahan ma ennast pidada heaks inimseks, kuid samas, kes meist ei tahaks.

Nägin reedel Otti. Ta ütles mulle tere ja läks Sirpi ostma. Ta oli juukseid lõiganud ja see oli kummaline. Aga ta naeratus oli kuigi kuidagi nukram. Võib olla on asi minus. Et mina näen seda teisiti. Ja ometi, mul oli teda nii nii ääretult hea meel näha.

Mul on kahju, et ma Otti nii tugevalt kiindusin. Ta oli kõige parem sõber, kes mul kunagi olnud on ja mina lõin talle noa julmalt selga ainult oma isekate emotsioonide pärast. Ainult selle pärast, et ma tundsin, et ma olen elult petta saanud. Ott ei olnud selles kuidagi süüdi, kuidas ta saakski. Mul on nii kohutavalt kahju, et asjad nii läksid. Ja mul on nii kohutavalt kahju, et ma talle nii palju valu ilma suurema põhjuseta tekitasin. Ning kõige enam kahetsen ma, et mul pole enam seda ilusat sõprust. Kõik need kaotatud tunnid, mis möödusid naerdes ja teravmeelitsedes.

Oh jah. Sita keeramises oleme me kõik tugevad.