Lugesin oma vanu postitusi.
Lugesin kommentaare.
Nutsin.
Nutan siiani.
Pisarad on soolased.
193’st avaldatud blogipostist on enamik mandunud ja depressiivne tekst. Vahele mõned helgemad kiired, kuid muidu nutt ja hala.
Kuhu on kadunud see tüdruk, kes oli kunagi nii rõõmsameelne? Inimene, kelle poole võis alati pöörduda ja kes alati abivalmilt aitas? Ma olen alati tahtnud, et teistel hästi läheks. Kas siis tõesti on nii palju palutud, et mul hästi läheks? Ja ma tean küll. Mõned teist, ma tean väga täpselt kes, ütleksid, et mul on ju kõik olemas – sõbrad, kes minust hoolivad; pere, vähemalt mingil määral; töö; huvitav ja vaheldusrikas elu, ja veel palju muud. Ja nad ei eksi, kuid siiski, seda on raske mõista, kui just ise seda elu ei ela.
Viimased kaks aastat on olnud nii võrd keerulised ja komplikatseeritud. Ja ma olen oma elu elanud teiste heaolu nimel keeruliseks. Ma ei jõua enam. Ma näen üha enam vaeva, et naeratada inimestele samal ajal isel vaeveldes valus. Teate ka kui raske on tegelikult naeratada, ise samal ajal näiteks südamekrampides olles? Ma võin öelda, et sugugi mitte kerge.
Miks ma ei suuda oma nutmist kontrollida, ma ei näe kirjutada ju nii moodi.
Umbes täpselt aasta tagasi, sain ma teada, et mul on kopsuvähk mõned kuud enne seda, et mul on nõrk süda. Paras hoop nii minu ellusuhtumisele kui ka rahakotile, sest kahjuks ei ole ravimid just kõikse odavamate killast. Aga ma tulin toime. Tulen siiani. Tulen ka edaspidi. Saan oma praegusest vaimsest olukorrast mõne nädala pärast üle ja elu läheb edasi nii samuti nagu varem.
Ma pole veel päris murtud, kuigi ma olen murdumas. Üha enam olen ma tuttavate ja sõpradega, kärsitu ja kargan iga väikseimagi asja peale neile ninna. Ma ei taha teile halba. Valgus teab. Ma nii püüan jääda viisakaks ja rõõmsameelseks, kuni ma olen teiste ees. Vähemalt nii palju kui ma seda suudan. Ja ometi üha enam saab minu füüsis minu üle võitu ja valu on hingemattev. Ma ei saa teeselda, et ma ei tunne midagi, sest ma tunnen rohkem kui vaja. Füüsiline valu hakkab närvidele ja närvid mõjutavad mõtlemist. Raske on mitte ärrituda, kui sul on halb. See pärast ärge pahandage kui ma kaon kõrvaltuppa üksinda või pööran pilgu ära. Asi ei ole teis ega selles mida te ütlete. Olgu mõnikord on aga siis ma mõnitan teid üldjuhul niisama ja sõbralikult. Külll te aru saate.
Mu ego ei luba seda teiste ees välja elada. Sest ma ei saa näidata, et ma olen nõrk. Ma olen näinud nii palju vaeva, et iseendaga toime tulla ja kui ma nüüd tunnistaksin, et ma ei tule, siis kukkuksin ma täielikult kokku. Pealegi ma tean, et ma pean veel vastu. Pean veel väga pikka aega. Nii et muretsemiseks pole põhjust.
Aitäh kõigile, kes on mind kunagi toetanud, toetavad praegu ja saavad mind toetama. Teist on abi uskuge mind. Ma lihtsalt ei ole enam ammu suurem asi tänu väljanäitaja.
Laul, mis teeb rõõmsaks. Natuke…
Lemon Tree – Fool’s Garden
Teie,
M.Verity
See on täpselt sama, mida mina tunnen, kui kopsuvähk, ravimid ja nõrk süda välja jätta.
Emotsionaalselt olen sama sügavas kriisis ja ma ei taha inimestele oma ütlemisega haiget teha.