Tahaks kangesti kirjutada ilusat ja pikka teksti Jüriöö Ülestõusust Kassinurme linnuses, kirjeldada seda kaunist maastikku ja ilma, kuid kahjuks ei suuda ma midagi kirjutada. Loomeline kriis või midagi sarnast. Tunnen, et peaks nagu midagi kirjutama, et seda kõike hiljem mäletada, aga kohe kuidagi ei suuda sõnu ritta seada. Kuidagi sunnitult tuleb kõik tekst. Aga ma annan endast parima.
Kohale läksime Lindaga juba reede õhtul. Vaatasime ümbruses ringi. Hästi palju sinilli õitses ja vihma tibas.
Siis läksime kiigele kiikuma. Mingi hetk ühines meiega Draug, tema kiigele laskmine oli viga. Mina, kes ma kohutavalt kardan ja samas naudin liigsuurt kiirust ja kõrgust olin paanikas kui Draug hoogu küttis. Iga kord kui minu kiigepol õhku tõusis, tõusid ka mu jalada. Kuni üks hetk oli kiik peaaegu et võlliga loodis. Ja siis see juhtuski.
Tõusid jalad õhku – käed läksid lahti – ou crap – oi, vist sain pulgast uuesti kinni – emm…mu käes vist ikka ei ole midagi – oi, vaata, puud – maapind – näe kiik kiigab suure hooga mu kohal – hingamine on kuidagi keeruline – hapniku – HAPNIKU! – “Tüdruk, ära tõuse püsti!” – üritan hingata ja mõtlen, et see on loll soovitus inimesele, kes on just alla sadanud kiigelt ja ei saa hingata – näe, hapnik tuli tagasi – kiik jääb seisma – jah, minuga on kõik korras.
Viis minutit hiljem lõhkusin ma puid, nii et kõikse hullem ei olnudki. Elu ega miskit silme eest läbi ei jooksunud selline deliiriumi sarnane tunne oli. Eks me tea, et mitte kukkumine pole valus, vaid sellele järgnev kokkupuude maapinnaga. Ma heameelega kukuks niiviisi veel kui see maandumine vaid nii valus ei oleks. Käte seljad on küünarnukkidest ülespoole nüüdseks lillad.
Edasi läks õhtu nii nagu alati larpdel suure laulu ja õllega. Magaminek oli külm. Magada oli külm. Magada ei saanud, sest Draug magas mu kõrval ja Paula teisel pool teda. Vähkremist kui palju. Ja siis öeldakse mulle hommikul, et ma ei oska kaisus magada. – Ma ei tahtnud kaisus magada, ma tahtsin magada.
Laupäev möödus väravas istudes ja inimesi registreerides. Õhtul oli Kuuskemaa loeng Jüriöö Ülestõusust. Ma olin nii väsinud ja mul oli nii halb olla, et ma magasin kogu loengu peaaegu et maha. Aga pole hullu ETV filmis kogu üritus Pealtnägija tarbeks ja tulevatel kolmapäevadel(sest mul pole aimugi, millal täpselt see eetrisse lastakse) peaks nii mõndagi näha saama.
Linnuse piiramine läks igati õnneks. Siinkohal täpsustuseks, et mina olin maarahva poolel. Vahepeal käis meist mööda mängujuht, kes ütles, et Valhallas saab süüa. Leidsime, et kõht on kohutavalt tühi ja tahaks kangesti süüa, nii siis otsustasimegi minna ja Lindaga koos lahingus kaasa lüüa. Noorematelt ja väiksemtelt mängijatelt said haaratud boffermõõgad ja läksime peale. Mul õnnestus isegi üks sakstest maha võtta enne, kui ma surma sain. Linnus sai vallutatud. Siis sai rahus manalasse minna. Palju seal enam kahjuks aga toitu alles polnud. Vesine sink, kapsas, kalja natuke ja pähkleid. Kõhtu sai täidetud küll, kuigi oleks tahtnud rohkem.
Hiljem sai rüübatud veel natuke kangemat kraami ja lauldud. Tõnis oli lahke oma liha jagama, et ma süüa saaksin ja hiljem olin mina lahkelt valmis jagama oma keepi, kui me magama suundusime.
Ja siis tuli tänane hommik, kus sai kiiruga söödud, koristatud, asju pakitud ja siis bussipeale joostud.
Suundusin Revalisse, et külastada oma peret, keda ma polnud juba oma poolteist kuud näinud. Olles nood ära näinud läksin ma Tarbatu poole hääletama. Kell oli viis, kui ma hääletama jõudsin – natuke enne kümmet jõudsin koju.
Ning nüüd ongi kõik üldjoontes kirjas. Head und.
Liisa- Mialee
