Kõik siin ilmas keerleb armastuse ümber. Karm paratamatus. Ma ei pea silmas inimeste vahelist armastust, kuigi ka see mängib elus oma rolli. Ma pean silmas armastust maailma ja elu vastu.
Mõnikord ma ärkan ja ei armasta maailma. Avan silmad ja näen tuhmi taevast, kuigi päike paistab. Ja siis hakkab valus ja ma leian ennast mõtlemas, et miks ma ei suuda. Ei suuda armastada maailma, kus ma elan. Ja siis mõtlen, et olen asjast valesti aru saanud ja et see kõik oli vaid hetkeline illusioon. Ometigi kõrbeb hommikusöök pannil, sest ma ei armasta päriselt seda toitu teha sel hetkel. Ja toit saab aru. Ja kogu maja saab aru. Ja kogu linn saab aru. Ja siis ei lähe üldse enam hästi. Tulen tuppa ja löön varba ära. Valan kannust vett, millest pool ei lähe mitte kruusi vaid minu jalale. Ja kogu ülejäänud päev samas vaimus. Kõik inimesed on minuga tõredad, sest ma ise õhkan tusadust. Isegi siis kui ma ei mõtle sellele. Mingi kummaline alateadlik asi. Sinna pole midagi teha. Asi on armastuses. Ja kui õhtul lähen magama, siis leian, et ju ei olnudki ette nähtud täna armastada.
Mõnikord ma ärkan ja armastan maailma. Hall võib taevas olla, kuid ikka näen päikest ta taga ja see teeb olemise rõõmsaks. Toit võib veidi kõrbeda kuid seda seetõttu, et ma vaatan aknast välja ja näen kuidas linnud laulavad. Varbaid ei löö ära ja keevat vettki loksub jalale ainult natuke. Tänaval naeratan inimestele ja nad naeratavad vastu. Ja ma tunnen, et ma tõesti armastan maailma. Ja õhtul, kui lähen magama, suikun rahulikku unne.
Mõnikord ma ärkan ja ei tea kas ma armastan või mitte. Siis on keeruline. Ja siis näitab juba päev, mis saab.
