Vaatasin Jane Eyre. Film pole kunagi sama, mis raamat. Sellest on kahju. Kuid siiski on ta midagi.
Ma olin kümne aastane kui tädi Anne(tegelikult mu vanaema noorema õe tütar aga ma ei tea kuidas seda nimetada) mulle oma raamatkogust raamatuid andis. Ta andis mulle raamatud “Neli tankisti ja koer”, “Vanamees ja meri” ning “Jane Eyre”. Olles lugenud natuke esimest antud raamatutest, leidsin ma, et see on liialt igav ja jätsin selle kõrvale. Teise raamatu lugesin ma küll läbi kuid kuna ma ei mõistnud seda, siis ei tundnud ma ka sellest mõnu ning uskusin, et ma seda raamatut enam kunagi ei loe. Siis võtsin ma ette “Jane Eyre”. Jätsin selle kohe algul viimaseks, sest raamat oli paks ja tuima välimusega ning ma ei olnud sugugi kindel kas ma seda lugeda tahangi.
Kuid olles alustanud lugemist ei suutnud ma lõpetada. Nii imeline tundus mulle see raamat. Ei olnud vahet, et ma ei mõistnud sõnu nagu filantroop ning ei saanud aru sarkastilistest märkustest, mida Jane ja Edward vahetasid. Ma suutsin ometigi hoomata, kuigi väga õhkõrnalt, seda atmosfääri. Nii mõnegi kohapeal valasin ma pisaraid, ise veel päris täpselt adumata miks. Minu esimene päris kokkupuude puhta ja eheda armastusega.
Kõlab nii naiivselt, ma tean.
Ja nii ma lugesin seda raamatut ikka ja jälle. Ning laenatud raamat oli minu käes pea neli aastat. Ent selleks ajaks oli raamat tõsiselt kapsaks loetud. See oli aeg kui ma olin võimeline peast ükskõik millist kohta raamatust tsiteerima, kui keegi oleks seda küsinud(mida keegi loomulikult ei teinud) Ma lugesin seda vähemalt kord kuus.
Kuid siis koputas südametunnistus mu õlale ja ütles, et tädile peaks ikka raamatud tagasi viima. Kuid siis hakkas kahju ning ma tundsin ka natuke häbi, sest olin ju tema raamatu sõnaotses mõttes läbi lugenud. Tegin kodustes raamaturiiulites otsimise, sest meil oli palju raamatuid, ja leidsin, et ka meil on sama raamat olemas. Oh seda õnne. Võisin tädile viia asemele terve raamatu ja jätta tolle teise endale.
Ja nüüd mul ongi “Jane Eyre”, millel esimene kaas on korduvalt külge kleebitud nagu ka mõne leheküljed. Kuid see ei ole saanud kuidagi muuta selle raamatu väärtust minu jaoks. See on siiani seesama imeline raamat, mis ta oli üheksa aastat tagasi. Ma võin väita, et ilma selle raamatuta ei oleks ma täna see, kes ma olen. Ma ei oleks sugugi niivõrd sarkastiline ja ma oleksin palju õrnakesem ja naiivsem.
“Jane Eyre” muutis minu maailma nii et minust saaks mõtlev inimene. See oli esimene nö suurte inimeste raamat, millele järgnesid paljud teised. Kuigi ükski neist ei ole veel seni saanud mulle nii armsaks kui see raamat on nad siiski olnud meeldivad ja kui mitte seda, siis harivad ja silmaringi laiendavad kohe kindlasti.
