Pime lava. Prošektori valguses seisab tumedais rõivais heleda näoga tütarlaps.
Tüdruk vaatab klaasistunud pilgul saali. Ta vaatab, tõstab käe, “Bämbi, sa oled surnud!” ütleb ta surmtõsiselt, kummardab ja hakkab naerma.
“Ma ei suuda,”ütleb ta itsitades. “Ma näen publikus surnud Bämbit. Ükskõik kuidas publik ka ei istuks, on seal surnud Bämbi kujutis ja ma hakkan naerma.”
Ta sammud naerdes laval edasi-tagasi. Rahuneb. Istub maha.
