Me elame imelises maailmas. Lumikellukesed õitsevad(sinilillesidki olevat Viljandimaal nähtud), linnud laulavad ja päeval paistab juba päike. Kuid midagi oleks justkui puudu. Ehk on see miski see, mida me kunagi ei saavuta ent mille poole me kõik püüdleme – täiuslikkus – kas siis teadlikult või mitte.
Jõudsin just koju Urust. Vahetasin riided ja riputasin lipu uksele – siiski ju suur juubel ja puha. Aga enne seda tulin mööd klubist Tallinn. Nii kummaline oli vaadata seal ees seisvaid inimesi. Ma olen täiesti veendunud, et ka nemad taotlesid täiuslikkust, kuigi nende arusaam sellest on kohe kindlasti teine kui minul – eks igaüks võta seda isemoodi, eks ole ju sama ka armastuse, õnne, vihkamise ja muude seesuguste tundmustega.
Ent neid inimesi nähes hakkasin ma mõtlema, jah mõtlema, et miks nad on just sellised ja teistsugused. Mul oli neist hetkeks kahju aga siis ma mõistsin, et ka nemad on inimesed, vähemalt mingil määral, ja et ka neil on õigus olla sellised nagu nad tahavad. Ma olen täiesti veendunud, et kui oleks olemas näiteks kristlik Jumal, siis ta poleks kohe kindlasti teinud inimesi, kes poleks täiuslikud ega ilusad. Lihtsalt väljendusviis on erinev. Nii samuti kui nemad ei saa minust aru, ei mõista ka mina täielikult neid ja mis õigust oleks mul neid hukka mõista või siis neil mind. Vastus on, et ei mingit. Hingelt oleme me kõik ilusad.
Me oleme ideaalsed, täiuslikud, imelised, ilusad, head ja võrratud. Kõik sõltub meist endist.
Oletame näiteks, et persoon X on täiesti egotsentriline ja ülbe isik, ent seda teiste arvates, siis seni kuni ta ise usub, et ta teeb head ja on hea on tegelikult kõik korras – vähemasti tema enda jaoks.
Ja oletame, et näiteks persoon Z on kõige püüdlikum teiste aitaja ja abistaja, keda te elusees näinud olete, ent ta ise usub, et kõik, mis ta teeb on halb ja vale, siis enese jaoks on ta tõesti halb ja vale.
Muidugi ei saa ma väita, et me ei ela ühiskonnale. Otseloomulikult elame. Meil ei jää muud üle või kuidas? Kuus miljardit ühte liiki olendit ei saa elada koos ühel planeedil, kui ei ole mitte vähimatki üksteise mõistmist ja valitseb täielik üksteise mõistmatus ja tahe olla ise parim. Kuigi tahtest olla ise parim algab olelusvõitlus, siis tänaseks päevaks pole nii kui nii vahet, kas nõrgad surevad või mitte, sest piisavlt paljusid suudetakse siiski päästa. Ta võite öelda, et ma olen julm aga samas leian ma, et olelusvõitlus on oluline. Verd tuleks aegajalt puhastada, et saada puhtamaid geene. Kõlan küll nagu Hitler vms. ent siiski üks korralik muhkkatk kuluks küll ära, sest kui me samas tempos jätkame ja elu läheb aina mugavamaks, siis me lihtsalt ülerahvastame emakese Maa ja meil ei ole enam kuskil elada. Õigemini tulevastel põlvkondadel ei pruugi olla enam kuskil elada. Njah tunnen ennast kuidagi nii ebardlikult julmana aga see on mu isiklik arvamus nii et las ta jääda.
Otseloomulikult nagu tavaliselt ei ole sellel jutul eriti mõtet. Või õigemini seekord on. Mõte on selles, et me kõik oleme inimesed, hoolimata sellest, mida me ütleme või teeme. Me oleme paratamatult sunnitud üksteisega toime tulema ning kuigi meil on õigus öelda, et keegi on meie arust vähe intelligentne või mentaalse häirega või miskit muud(sest meil on sõnavabadus) siis on neil inimestel täielik õigus seda sama meie kohta ütleda(ka neil on sõnavabadus), sest vaatevinklid on erinevad. Ühe mehe õnne on teise mehe õnnetus jne.
Mina teen maailma. Sina, kallis blogilugeja nii samuti. Ka tüüp minu kõrvaltoast teeb maailma. Otseloomulikult ei saa meie kõigi maailmapildid kattuda ja otseloomulikult peame me seda emakest Maad jagama, ent vaba tahe on siiski kõigi aluseks ning meie kõigi maailmad ei pruugi sugugi kokku sattuda nii et ruumi on tegelikult.
Ja teate mis inimesed – ärge solvuge, kui keegi teile midagi halvasti ütleb, see kõik on lihtsalt selle personaalse isiku maailmavaade. Tal oli õigust arvamust avalada. Sinul on see sama võimalus.
Kuid eelkõige olen ma veendunud, et kõige tähtsam on inimestega avatult rääkimine. Ma leian, et on inetu inimeste selja taga neist rääkida või nende kohta laimu esitada. Samuti leian ma, et ka valetamine, mis puudutab teisi, on vale. Kuni sa valetad enda asjade kohta pole hullu, sest ainus, kes sellest üldse kannatada võib oled sa ise. Ent näiteks kui keegi küsib sult, et mida sa eelnev päev tegid ja sa ei soovi talle mõnest aspektist rääkida, siis räägi talle kõigest muust aga jäta see asi mainimata, millest sa rääkida ei taha. Sest kuni küsimust pole täpsustatud ei ole sa valetanud – sa oled vaid rääkimata jätnud. Ma ei valeta üldjuhul inimestel, häda- ja enesekaitsevaled välja jätta, ma jätan enamasti lihtsalt palju asju rääkimata, sest kuni inemsed ei oska küsida ei pea mina ka vastama – nii lihtne ongi tegelikult. See ei tee mind ju halvaks inimeseks või kuidas? Ma ise küll ei leia, nii et ei tee.
Näete siis kuidas jutt voolas ja teemat muutis ja ometigi ei jõudnud kuhugile. Selline ma juba kord olen. Mul pole isegi enam põhjust vabandust paluda selle eest. Heh.
Ja siis veel seda, et
PALJU ÕNNE EESTI!
Õitsku sinu kivipinnal nurmenukud kollased.
Pühadeeufoorias teie,
Mileedi V.
