Must kübar vajus ta silmadele, kui ta astus mantli lehvides hääletult tuppa. Raamaturiilite tagant kumas mahedat valgust. Ta astus vaikselt ja aeglaselt, justkui samme mõõtes, läbi toa.
Roheline tapeet oli seintel tuhmunud ja koorus kohati, aknaid katsid paksud tumerohelised kardinad ja akende vahel rippus endiselt suur tundmatu mehega maal, mille must sügavik tuba neelas.
Ta vaatas unelevalt akende poole.
Ta mäletas, kuidas nad olid vihmastel ilmadel aknaorvas istunud ja oma tulevikuplaane arutanud. Ta mäletas neid neid pilke, mis nad vahetanud olid. Ta mäletas, kuidas nad olid seal teineteise embuses istunud. Jah, ta mäletas.
Ühtäkki, ilmselt mõistes oma mõtteid, tõmbas ta selja sirgu ja sammus kindlamalt toa tagumise nurga suunas. Ta teadis, et mees seal istub ja veel viimastelgi öötundidel pingsalt materjale uurib. See oli alati nii olnud.
Ta oli jõudnud raamaturiiulite taha. Ta seisatas hetkeks, hingas korra sisse, võttis siis relva ja kergitas sellega oma kübarat silmadelt. Ta silmad olid sügavpruunid ja selged. Ent kui keegi oleks juhtunud neid veidi kauemaks vaatama jääma, siis oleks ta märganud sealt viha ja jälestuse läiget.
Ta astus ümber nurga ja suunas revolvritoru laua taga istuva mehe suunas.
Mees tõstis pead ja vaatas teda mõistamtu ja hirmuseguse pilguga.
Päästikuklõpsatus.
“Aaaaaaaaaaaaghhh.” Mehe elutu keha vajus lauale ning tema all olevad paberid värvusid punaseks.
Ta vaatas mehe laipa põlglikult.
“Armastuses ja sõjas on kõik lubatud.”
Seda öelnud pööras ta ümber ja lahkus toast sama hääletult kui ta sinna ilmunudki oli.
