Ja lumi langeb.

Väljas sadas lund. Sugugi mitte sellist laia ja valget, vaid sellist tihedat, peenikest ja häirivat. Ta juuksed mäslesid tuules ja ta kõrvad tõmbusid vaikselt klmast punaseks. Nagu ka ta nina. Ta sammus kiiresti ent kindlalt. Kordagi ei libastunud tema jalg teel, mida mööda ta käis. Teed ületades oleks ta peaaegu auto alla jäänud aga ta ei pöörnud sellele tähelepanu. Ta mõtles parasjagu hoopis sellele, kuidas on inimestel võimalik kirjutada ja sellest aru saada. Milline kummaline anne see selline on. Kuidas me teame, mida me näeme, kui me oleme kord lugema õppinud. Kirjutamisega nii samuti.
Ta seisatas vana laguneva puumaja ees, libistas siis kirja postkasti pilust sisse ja sammus minema.
Ta oli juba mitu aastat kirjutanud näidendeid väikestele teatritele ja sellega oma elatist teeninud. Ta ei kasutanud oma pärisnime ning vähesed teadsid, kes ta päriselt on. Selles võis ta ka muidugi tänada oma annet jääda tahaplaanile. Ülikoolis sai ta rahus liikuda ilma, et keegi teda oleks häirinud. Ja se meeldis talle. Ta ei tahtnud tähelepanu. Ta eelistas rahu ja vaikust.
Ta astus sisse teepeale jääva kohviku uksest. Rapsides riietelt lund maha läks ta leti juurde. “Üks tee palun.” Ja pani raha letile.