Ja lumi langeb.

Öösel oli lund sadanud ja sestap oli hommikul maa valge. Ta ärkas äratuskella helina peale kell kaheksa, nagu igal hommikul kui tal polnud vaja varem kuhugi jõuda. Tavaliselt ei olnud. Ta riietus aeglaselt, justkui mõõtes iga liigutust, mis ta tegi. Kuhu tal ikka kiiret oli. Ent ta mõtles pingsalt ja kiiresti. Ta ei saanud kohati küll aru, millest ta mõtles, aga mõtteid oligi nii palju, et ta ei pidanud seda imelikuks. Asi, mida pidas imelikuks ja mille peale ta ka ühe mõtiskluse kulutas, oli hoopis see, et ta ei mõtelnud tavaliselt asjade üle niimoodi nagu ta seda praegu tegi. Midagi oli valesti.
Köögis lõhnas praekapsaste järgi. Ta vihkas praekapsaid. Ta mõtles jälestusega selle inimese peale, kes neid sööb. Tal oli tunne, kuidas ta tahaks seda inimest ära kägistada. Mitte et ta oleks olnud vägivaldne või miskit. Lihtsalt viimasel ajal oli ta nii mõtlema hakanud. Ta ei sallinud idootlike ja rumalaid inimesi, kes olid osa süsteemist. Võib olla oli see seetõttu nii, et ta vihkas süsteemi. Ent, kes oleks saanud, seda talle pahaks panna. Ta oli inimene nagu kõik teisedki. Ta teadis, kellest ta võib ennast paremaks lugeda ja kellega võrdseks. Ta teadis, et ta ei ole ainus süsteemi vastane. Neid oli veel, kuigi ta nendega ei suhelnud. Tegelikult ei suhelnud ta eriti kellegagi. Ta ei hoolinud inimestest eriti. Ta pani panni tulele ja lõi kaks muna panni peale. Ta läks tagasi oma tuppa ja tõi soola, mille ta maha oli unustanud.
Kui munad olid valmis läks ta tagasi oma tuppa. Ta elas toas 665b, sest ajal mil ühikat ehitati, oldi veendunud, et uksele ei saa panna numbrit 666, seega oli kõrval oleval uksel juba number 667. Ta oli alati leidnud, et see on idiootsus, ja sestap ilutsesid ta uksel hõbedase kuued. Ta oli lasknud need teha juba esimesel nädalal, kui ta sinna elama oli asunud. Ta toa seinad olid kaetud ebamäärase tapeet ollusega, mis kohati seintelt lahti oli koorunud, paljastades enda alt vanad ajalehed. Kapid olid värvitud mustaks nagu ka aknaraam ja -laud. Need olid olnud nii juba enne teda ja ta ei hakanud seda muutma. Ühe seina ääres oli voodi, millel oli ühe jala asemel hunnik raamatuid. Akna all oli laud, mis oli kaetud paberite ja pliiatsitega. Ning nurgas olid virnad raamatutega, mis kappidesse ja riiulitele ei mahtunud. Laest rippus üksik ja kuidagi nukker lambipirn. Igaühele, kes sinna mingi haruldase juhuse läbi sattus, oli see minimalistlik lahendus häiriv ja segadust tekitav. Kuidas saab keegi nii elada? See on ju võimatu. Ja ometigi ta elas, just nagu tuhended teised temasugused inimesed.
Ta istus laua taha ja tegi paberite vahele taldrikule ruumi.