Ja lumi langeb.

Ta sõi oma praemuna ja rüüpas kruusist eelmisel õhtul tehtud kohvi. Kohv oli must ja veniv nagu kumm. Kummalisel kombel eelistas ta tihti seisnud kohvi värskele. See oli üks tema veidrustest, mida keegi ei teadnud. Tegelikult ei teadnud eriti keegi temast midagi. See oli üks neist asjadest, millele ta mõtles sel hommikul. Aga see ei olnud, eriti masendav mõte. Ta tõi kuuldele kummalise naeruturtsatuse. Ta oli just mõelnud kuidas linnutee on inglaste jaoks piimatee. Kui idiootne. Liiga palju mõttetuid mõtteid korraga. Mis kuradi mõte on 423 351 967? Mõte mõtte järel. Kui mõttetu. Ta lõpetas söömise ja tõstis taldriku laua kõrvale põrandale maha. Ta keeras tindipotsikult korgi maha ja rüüpas kohvi. Tõmbas enda ette puhta paberilehe, võttis sahtlist sule, mille teraviku kastis tindi sisse ning surus siis sule teraviku lehele, asudes hoogsalt kirjutama.
Kell võis olla kuskil nelja paiku, sest väljas hakkas juba vaikselt pimenema, kui ta kirjutamise lõpetas. Ta mõtles, et peaks sööma. Jälle mõte. Ei midagi enamat. Mõttetus. Ta pani saapad jalga ja tõmbas sinakashalli mantli selga. Ta võtis laualt paberilehed, surus need jõhkralt ümbrikusse ja kiirustas siis uksest välja. Lukustades enda järel ust, pillas ta ümbriku maha. uks lukus, kummardus ta ja võttis ümbriku ülesse. Ümbrik kindlalt käes suundus ta trepi poole. Ta avas vaheukse ja kiirustas trepist alla.