Yksiku näitleja monoloog IV
Kodus ja koolis on lokkamas show,
näitemäng lahkunud teatrite lavalt.
Nüüd iroonia saanud on juhtivaks jõuks,
neile kes mängivad elutee laval.
Milleks meil vaja aforismide hõngu?
Milleks on vaja sarkasmi ja verd?
Milleks me kutsume kadunud põrguid?
Miks ironiseerime igavest merd?
Mis, kas, milleks ja kuidas -
küsimused kõigil on alati peas.
Mõtteta küsimuste lõputus reas
pole kunagi vastust.
Kus on?
Ma ei tea.
Seepärast jälgides real live‘is showd,
ma alati istun viimsesse ritta.
Mul pole vahet: on naer või on õud.
Lõpuks keeravad kõik, ikka-alati, sitta.
Alexander Maasik.
Elu veeremine on olnud ysnagi huvitav. Alates 11.august.2007 olen ma Fortuna Elesgalise uus esimees. Hämmastav milline kaos FE’s valitseb. Ma ei lootnudki, et väga palju tehtud oleks aga kui isegi täielikku liikmete nimekirja ei eksisteeri, siis ma hakkan kyll igasugust lootust kaotama. Kuid see ei tähenda, et ma alla annan. Ma kavatsen oma pool aastat rahus ära olla ja siis kellelgi teisel kandideerida.
FE suvepäevad olid väga põnevad. Ma võiks öelda, et lausa intrigeerivad. Aga eks ta ole. Sõbrad jäevad sõpradeks. Eks ole ju nii noormees hobusega. Ja nii me elu läheb. Vahva! Kilkamine on lõbus. Kas pole? Irw.
Silgutangupuder – kõlab toredalt igaljuhul.
Aga ilusat päeva teile.
Teie,
Verity.
