Istusin Annelinnas köögis ja lugesin raamatut. Istudes seljaga aknapoole, olin ma raamatusse nii süvenenud, et ma poleks näinud vist isegi seda, kui keegi uksest sisenenud oleks. Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma lugenud olin kui järsku tegi külmakapp seda häält, mida ta teeb siis kui ta uuesti tööle hakka või töötamise lõpetab. Ehmatasin päris kõvasti. Olles nüüd segatud, tegin väikese pausi, et teed keeta. Askeldasin rahus kuni ühel hetkel libises mu pilk aknast välja. Mind hämmastas, et ma seda varem ei näinud. Kuldkollased, roosiroosad, purpurpunased, kahvatusinised ja -hallid ning nende kõigi variatsioonid katsid taevast. Üksteisest läbipõimununa, nii kaunid ent ometi sunnitud päikese ees taganema. Hommiku- ja õhtulapsed, kes oma värvilisteis rõivas koidikul ja eha eel üle taevavõlvi tantsisklevad. Mis siis, et haldjate pillerkaaritamine ei sära enam ühelgi välul ega aasal kuuvalguses maa peal. Mis sellest, et nümfid ja vetevaimud on igaveseks meite veed hüljanud – nad on endiselt seal kuskil – hommiku- ja õhtulaste juures, tantsides koos nendega üle silmapiiri…
See oli jälle üks neist hetkedest, kus ma oleksin tahtnud, et ma oskaksin maalida või hea kirjeldaja olla. Sest kõik see, mis ma teile edasi anda suudan on vaid pelk vari minu emotsioonidest ja mõtetest. Samuti soovisin sel hetkel lapselikult, et keegi oleks sel hetkel minu kõrval olnud. Minu kallis kaaslane öö oli lahkumas ja tema sõber asemele astumas. Koidikud on rasked tulema kui sa oled sel hetkel üksinda. Need on hetked, kus sa seisad justkui kahe maailma vahel – põrgu ja taeva. Ja see kaunis purre, mis nende vahelt jookseb heleda lindina – kuldne kesktee on libe. Just neil hetkedel oleks vaja toetavat ja abivalmis kätt, mis aitaks sind jälle püsti kui sa libastunud oled. Sest libastume me kõik sellel teel, kes rohkem, kes vähem.
Kuid nüüdseks on see hetk ja ilu möödas. Vaadates praegu aknast välja näen ma vaid hallikassinist, kuidagi umbset, taevast. Kuid ka see taevas pole lootusetu. Kümned väikesed pääsukesed lendavad taevavõlvi all kogudes pesa tegemiseks materjali – kui vabad nad on…
Saan täna kokku noore sõbraga, vähemalt ma loodan, et ma saan. See ongi ju siiski põhjus, miks ma siia Tartusse üleüldse tulin öösel. Ma olen natuke murelik tema pärast ent ma tean, et ka tema tunneb minu pärast muret. Usun, et see teeb asja võrdsemaks.
Loodame, et tuleb ilus päev.
Suurima südamlikkusega,
Milady Verity.
