Tahaksin oma blogis pöörduda teie kõigi poole, et kiita maailma kõige imelisemat ja parimat inimest, keda mul on au olnud tunda ja teada.
Tänan sind, et sa oled mind nii meeletult austanud kogu selle aja jooksul, mis me teineteist teadnud oleme, et sa lasid mul saada enese teisejärguliseks armukeseks.
Ma tahan sind südamest tänada, et sa nii osavalt aheldasid oma organisatsiooniga.
Tahaksin kiita ka sinu oskust mulle nii puhtalt näkku valetada.
Tahan veel kiita sinu imelist oskust lugeda minu blogikommentaaridest välja isiklikke rünnakuid sinu vastu.
Ja kohe kindlasti ei jätku mul sõnu sinu näitlemisoskuste kirjeldamiseks. Mulle väga meeldis kuulda, kuidas sa olid rääkinud, et see kõik, mis siin viimasel ajal õhus oli, oli näitemäng. Ma aplodeerin sulle mõtteis, sest kui see nii tõesti oli, siis oli see parim näitemäng, mida mina eales näinud olen.
Oh jaa – ja ma tänan sind, et sa oled mind nimetanud elesgallaseks ning rääkinud kõigile, et minu reageering, minu eraellu tungimise eest, oli vale.
Jah on veel kindlasti miljon asja, mida ma hetkel välja tuua ei suuda aga need on sama imelised kui kui kõik eelnev.
Au ja kiitus Alexandrile!
Ma tean, et see on mage avaldus kuid siiski, minu kirjeldamis võime pole kunagi eriti hea olnud.
Liisa, sa oled palju parem kui kaks kümmend matsi teie organisatsioonist kokku iial suudaks olla.
Ära palun ole pettunud ja kurb, sest maailmas on selliseid jobusid veel. Enamus on sellised. vähesed mitte. ma nii arvan, et sa oled nii kallis ^^
kakskümmend*
düsgraafia
oh, ma ei ole enam ammu kurb…kord olin…aga jah enam mitte, pigem vaba ja rõõmus.