Läbi sinavate vihmapiiskade paistab päikene ja taevast katab vikerkaar – ja sa tead, et kusagil on üks teatud sõber, kes sulle naeratab.

Päev läks palju helgemaks. Paljud asjad jõudsid mulle viimaks kohale. Roosa manna hakkab läbi saama. Otist on palju rohkem abi, kui ta seda aimatagi oskab.

Läbi sinavate vihmapiiskade paistab päikene ja taevast katab vikerkaar – ja sa tead, et kusagil on üks teatud väike sõber, kes sulle alati naeratab.

Austus ja usaldus sõbruse asemel on nõme – see on minu arvamus, mis ei kajasta teiste arvamusi.
Sest ainult austuse ja usaldusega ei saa maailma suhtuda. Need, kes arvavad, et saavad, ainult petavad ennast. Sa ei saa mitte kunagi olla õnnelik ainult austuse ja usaldusega – see ei seo sind kellegagi ja keegi ei taha end siduda sinuga.

See eest sõber on see, kes samuti austab ja usaldab sind, ent ta aitab sul maailma mõista. Sõbraga koos saab naerda ja lollitada – sõber on inimene, kellega sa läheks kas või ossiks, sest et lõppkokkuvõttes poleks vahet. Sõber on inimene kellega sa võid ilma häbi või piinlikust tundmata mööda rahvast täis tänavat kepselda või marsida või tantsida või laulda. Sõber on inimene, kellega sa võid Viru keskuses inimesi “kodututeks lasteks” kutsutada või õhtul Pirita rannas istuda ja vaadata kuidas Tallinna kuma merd kallistab ja teed juua. Ja sõbraga võib rääkida absoluutselt kõigest, sest ta ei mõista sind hukka ja isegi kui mõistab siis ta ütleb seda peaaegu kohe, kui ta on selle üle järele mõelnud. Ning sõber ei suru sulle oma maailmavaateid peale ega nõua, et sa mõtleksid samamoodi kui tema. Selleks pole tal vajadust, sest sõber on sulle juba piisavalt sarnane ja te mõtlete juba niigi ühes suunas.
Sõber on sõber.
Ei ole olemas halbu sõpru – halb sõber ei ole sõber.
On vaid head sõbrad ning head ja halvad tuttavad.
Sõpru saan ma vaevu lugeda üles ühe käe sõrmedel.
Tuttavaid sadade viisi.