Endiselt segaduses.

Kadrina lahendas kõik ja ei mitte midagi. Mul on teadmised ja samas ei tea ma mitte midagi. Ja austusest ma ei küsi midagi.
Austust ja usaldust sõpruse asemel lubas üks inimene. Ja see pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, et mida ta mulle pakub. Meie vahelist tutvust ei ole kunagi sõpruseks saanud nimetada. Nii et kas see tähendab, et ma jäen kõigest ilma või on mul rohkem kui teistel.
Igavesti neljas – ja ma olen sellega leppinud. Mis mul muud üle jäeb.
Suutmatus ja segadus. Ning igatsus. Igatsus avaldamise järgi.
Ma tahaksin karjuda kogu maailmale mida ma tunnen tegelikult aga mis mõte sellel oleks?
Mul on inimesed, kes nimetavad end minu sõpradeks – aga nad ei ole ju seda? Kuidas sa saad nimetada ennast kellegi sõbraks, kui sa ei ta inimesest mitte vähimatki? Hinge teeb kurvaks.
Ma olen teile olemas. Ja kuulan teid endiselt. Keegi ju peab olema Elesgali Mialee. Kes siis muu kui ikka mina.
Naeratage kõik ei ole nii hull kui ta paistab…