Noor neidis ja tema kasvavad probleemid. Kuhu ta niimoodi jõuab ja mis temast saab? Hallide juuste all on miljon mõtet. Üks tapvam kui teine. Üks südant lõhestavam ja valutekitavam kui järgmine. Ent tal ei ole õigust kurta. Ta on püüdnud, oh kuidas ta on püüdnud. Kuid, kes teda kuulab? Vaid seinad tema ümber, vaikne tuul, jäälilled aknaklaasil…
Ta on tihti nii üksi kuigi teda ümbritsevad inimesed, kes temast hoolivad. Või vähemalt nii nad ise usuvad ja väidavad.
Kui kellelgil on probleem mõtlevad esimese asjana just tema poole pöördumisele, ent temal pole kellegi poole pöörduda. On vaid lõputud esmaspäevased hommikud psühhiaatriga, kuid ta vajab inimlikku mõistmist, mitte vaikivat noogutajat. Ta vajab kedagi, kes vaataks talle otsa, naerataks aegajalt ning ütleks pelgalt oma pilguga, et kõik ei ole tegelikult nii hull…
“Ma olen teie üle õnnelik,” lausub ta siiralt kuid kurva pilguga teineteist leidnud inimestele, sest ta ise teab oma piire ning ta ei salli neid ent samas on ta leppimas olukorraga, probleemide lõpp on paistmas.
Ja tegelikult – Tegelikult ei ole lõppe. On vaid lõputud algused, oma katkematus ahelas. Need hõlmavad kõiki ja mitte kedagi.
…Ja pisarad voolasid mööda ta põski kui ta mõistis, mida ta tohtis ja mitte. Ja see valu viis ta jalgealt pinna ning rebestas südame, sest piirid, mis olid seatud olid liiga karmid. Karmid isegi reaalsuse jaoks. Ning aeg voolas selle punktis aeglasemini, kui ta seda kunagi teinud oli. See vaid süvendas valu hinges.
Kuid ta tõuseb taas jalule ning hingab taas õhku. Ning valgus, mis kunagi paistis ta tumedale peale, on nüüd ta pea heledaks muutnud. Hing on teinud oma töö – aeg niisamuti. Pool aastat on pikk aeg. Liiga pikk aeg tema jaoks.
Rahva ees naerdes ja headust kiirates, vajub ta hiljem vaikselt nurka ning laseb pisaratel vabalt voolata. Nii füüsilisest kui ka vaimsest valust. Keegi ei näe teda sellisena
Ta on hääbumas, ent ta särab teiste nimel. Kuid kui kaua ta peab veel vastu? Ka jõuab ta hing taluda varjamist? Kaua veel…
Elus on asju, mida peab varjama. paljud teevad seda. Kuid samas on inimesi, kelle eest ei tohiks/peaks varjama. Mina tahaks olla üks neist sinule. Sa oled minu päike. ainuke inimkeelt kõnelev…
Ja veel midagi: sa peaksid raamatu kirjutama. Endast, elust, maailmas, inimestest, valust, rõõmust… kõigest. Sest sina näed asju õigesti. vähestel on anne särada, ja sina mu kallis, särad.
isegi, kui sa alati seda ei tunnista ja isegi ei näe. sa särad. sest kusagil sinu sees jääb alatiseks lootus ja õnn ning tarkus.
kallis oled.
Ma räägin, kõigile endast avameelselt ja piisavalt palju, vahel isegi liiga palju, ent mu jutt ei jõua inimesteni. Lihtsalt ei jõua…
See pole järelikult nii määratud.
Ja raamatu kirjutan ma viie aasta pärast.
minuni jõuab. aga ma ei oska reageerida, ja vejl ma tean, et sul oleks ebamugav, kui ma dramatiseerima hakkasin…. :S