Eelmisele postile…

Ma jõudsin täna veel ühele arusaamisele. Ikka nende samade suhete kohapealt. Mul on vaja moraalset ja vaimset tuge. Ma vajan turvatunnet. Ma vajan tunnet, et maailmas on olemas minujaoks koht. Ma vajan teadmist, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, mind kuulataks ära.

Ehk tuleb see sellest, et seda kõike ei suutnud mu vanemad mulle pakkuda. Nad küll armastasid mind, kuid kuulasid harva. Ent ehk tuleb see sellest, et see on loomulik. Kes meist ei tahaks ennast turvaliselt tunda?

Praegu on kaks inimest, kes suudavad minus seda turvatunnet tekitada. Ma ei kujutaks ette, mis oleks elu ilma nendeta. Neist mõlemiga suhtlen ma tegelikult ääretult harva ent siiski. Ma tean, et nad on alati mu jaoks olemas. Või vähemasti ma ise usun seda, sest senini pole nad vastupidist tõestanud.

Ma tahan neid tänada. Ma ei maini nimesid, sest arvestades poolt minu blogilugejaskonda, tahan ma säästa ennast ja ka neid võimalikust ilkumisest.

Teie,

Liisa- Mialee

Pilt siit.

Kompost-kompott.

Kui ma vaid oleksin sõnades tugev.
See on lausa hämmastav kui palju ma ütlemata jätan ainult selleks, et teisi säästa.
Uhke ego kõneleb. Näe vaata, mina olengi see hea ju - tühjagi. Las see sisemine mina kõneleb uhkelt.
Tegelikult ei ole asi enam ammu teiste säästmises vaid iseenda säästmises. Nii raske on inimestele asju seletada. Lihtsam on mitte rääkima hakatagi.

Blogis on lihtne - ütled, mida tahad ja ei pea inimestele otsa vaatama seal juures. Samuti on kriitikat palju lihtsam taluda. Ma peaksin olema tunduvalt rohkem enesekriitiline. Ma muutun liiga õrnakeseks.

Mõtlesin ka sellele, et miks mul on nii raske kellegagi üldse pikemaajalist suhet luua ja jõudsin päris paljudele järeldustele.

1.
- Ma pean ennast targaks.
See arusaam on peamiselt tulnud teistelt ja mulle külge jäänud. Ma paratamatult pean ennast arukamaks kui teisi isikuid.
- Suhet segab, sest
ma leian, et enamus noormehi on idoodid(vabandan oma julma kõnepruuki).
- Soovitus noormeestele:
Siin ei ole eriti midagi soovitada. Väikesed teadmised ajaloost, filosoofiast, kirjandusest ja mõnest reaalainest võivad vahel väga palju abiks tulla.

2.
- Ma vihkan rutiini.
Ma ei suuda teha pikka aega järjest ühte ja seda sama asja. Ma ei saa näiteks töötada kohas, kus on vaja esmaspäevast reedeni kaheksast viieni tööl olla. Kuu aega pean vastu ja siis on kõik. Mu elu peab olema üks suur seiklus või muidu on igav(ilmselgelt nooruse asi).
- Suhet segab, sest
ma ootan, et ka mu suhe oleks ettearvamatu ja põnev seiklus.
- Soovitus noormeestele:
Käitu spontaanselt. Ära mõtle selle peale, mida sa teed. Lihtsalt tee ja ole. Minu läheduses pole mõtet teeselda seda, kes sa oled. Selline suhe ei kesta nii kui nii.

3.
- Ma olen kohati liialt emalik.
See tuleb sellest, et mul on kaks nooremat vend ja üldse olen ma alati väiksemate järgi vaadanud.
- Suhet segab, sest
noormehed harjuvad tavaliselt ära sellega, et ma nende eest kohati ehk liialt palju hoolitsen või siis vastupidi hakkab see neile närvidele käima.
- Soovitus noormehele:
Ole piisavalt mees ja seisa enda eest.

4.
- Ma olen liiga domineeriv.
See tuleb minu piiramatust tahtest olla iseseisev ja ise hakkama saav. Ma ei taha sõltuda mitte kellestki.
- Suhet segab, sest
noormehed üldiselt annavad väga kergelt alla ja lasevad mul endaga bitchida.
- Soovitus noormehele:
Ma otsin kaaslast ja toetajat. Ma olen alati uskunud, et mees peab olema tugevam ja targem kui naine. See on minu üks väheseid konservatiivseid külgi. Seega palun ole piisavalt mees. Suhe on natuke nagu tants(juhin siin kohal tähelepanu, et kuna mul puudub rütmitaju, siis ei ole ma eriti hea tantsija). Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin oli see, et mees juhib tantsu, mitte naine.
____

Rohkem polegi hetkel midagi. Sai jälle üks selline kompost-kompott-postitus.

Vähemalt on kõik kirjas, mis ma kirjutada tahtsin.

Ilusat õhtud.

Teie,
Liisa-Mialee

P.s. Ma tahaksin veelkord mainida, et mu enda elu on endiselt veel piisavalt põnev ka ilma teiste inimeste intriigideta. Aitäh. ^^

Terra Incognita 9-10 Juuli

Minul ja Danil on au teile teatada, et meie postapokalüptilisele sünnipäevalarbile on valmimas järg:

Terra Incognita

9- 10 Juuli 2008

Jägalas
Mängumaks: 25.-

Intro:

Kolme aasta eest(2012,17.10), ühel ilusal talvisel novembrihommikul, ei olnud enam Tallinnat, Pärnut, Tartut, Narvat ega Kohtla-Järvet. Polnud ka elektrit ega mingit infot.
Sel hommikul kolm aastat tagasi, mil tulevik hävis, oli tsivilisatsioonil ehk veel lootust. Aga siis tuli Haigus. Allesjäänud linnad tühjenesid paari nädala jooksul elusatest inimestest ja saabus kaos, mis püsib tänini. Võibolla neil vedas. Ellujäänute jaoks muutus iga päev võitluseks oma elu eest, võitluseks Haiguse, nälja, rottide, metsikute koerte ning teiste inimestega.
Ja paistis, et ka loodus oli kõigi vastu. Ilmad muutusid segaseks. Paistis, et loodus ei suuda otsustada, mis toimub. Ühel päeval paistis päike ja oli kohutava palavus, järgmisel oli tunne, et peagi saabub talv ning ülejärgmisel oli talv juba saabunud. Kohutavad tormid, mis peksid maatasa aakreid metsa ja millele järgnes suur põud. Paduvihmad, mis panid paari tunniga jõed oma sängidest tõusma, ning jalgpallisuurused raheterad polnud väga suur ime. Meri tõuseb vaikselt, otsekui hiilides, üle kallaste, võibolla kavatsedes uputada kogu maa.

****

On aasta 2015. On november. Väljas valitsevad juba pikemat aega soojad ilmad. Neli kuud tagasi ei paistnud veel lootustki olevat paremateks ilmadeks kuid nüüd…

Pärast seda kui teatud asjade mõjul ja kokkulangemisel sooritasid nii mitmedki inimesed rituaale eesmärgiga päästa maailm, muutus midagi väga trastiliselt. Mis täpselt juhtus, seda ei tea nad isegi. Kaks päeva ja kaks ööd oli pime. Vähemalt nii on nüüdseks kokku lepitud, sest ajaarvamine oli juba enne seda keerukas. Kui lõpuks koitis päev ei olnud paljud neist enam seal, kus nad seda riitust teinud olid, kuid nad olid enamasti koos. See päev oli üllatavalt soe. Taevas oli selge ja sinine - sellist asja ei olnud nähtud maailma lõpust saadik. Ilm oli alati olnud kas pilves või siis taevas häguselt hall või punakas. Ka järgnevad päeva olid soojad ja ilusad. Vahepeal sadas kosutavat vihma ja siin seal hakkas võrsuma rohi.

Kui nüüd vaid oleks vilja või midagi muud, mida kasvatada.

Ilmad püsivad ilusad ja suvised. Paljudele meenub aeg enne hävingut. Keegi ei tea ikka veel täpselt, mis juhtus. Levivad kuuldused nagu oleks Hiina alles. Kuigi tõendada seda keegi otseselt ei saa, sest keegi pole sinna pääsenud.

Kristlased on aktiivsemad kui kunagi varem, nad kardavad üha enam, et Antikristus tõstab pead ja hävitab kõik. Kuid Antikristusest ei ole juba üle mitme kuu märkigi olnud. Tema järglased on küll mõneti pahandusi tekitanud aga see on juba harjumuspäraseks saanud.

Koerad tunduvad olevat vihasemad ja intelligentsemad kui varem. Aga see vaid tundub nii. Muidu murravad nad nii nagu varem.

Haigusesse on haigestumas üha vähem inimesi. Kas tõesti oli riitustest abi? Seda ei osata endiselt aimatagi. Lootus on taastumas, kuid kui varsti midagi kasvatada ei ole võimalik, siis ei ole enam lootust, mida taastada.

Mida ma valesti tegin?

Vaatasin oma blogi statistikat - eile vaatas mu blogi 226 inimest - mida ma valesti tegin? Keskmiselt loeb mu blogi päevas 30 inimest ja enamuses neist ma tean. Aga tõesti, 226 külastust, WTF!

Inimesed ma ei ole inimsööja, ma olen hea inimene.

Ma tunnen ennast nii kohutavana. Kohati on mul tunne, et ma teen inimestele oma käitumisega aina haiget. See tähendab teengi. Kellele annan ma nii sama asjatuid lootusi, kellele tekitan mõnel muul põhjusel valu. Ja ometigi tahan ma ennast pidada heaks inimseks, kuid samas, kes meist ei tahaks.

Nägin reedel Otti. Ta ütles mulle tere ja läks Sirpi ostma. Ta oli juukseid lõiganud ja see oli kummaline. Aga ta naeratus oli kuigi kuidagi nukram. Võib olla on asi minus. Et mina näen seda teisiti. Ja ometi, mul oli teda nii nii ääretult hea meel näha.

Mul on kahju, et ma Otti nii tugevalt kiindusin. Ta oli kõige parem sõber, kes mul kunagi olnud on ja mina lõin talle noa julmalt selga ainult oma isekate emotsioonide pärast. Ainult selle pärast, et ma tundsin, et ma olen elult petta saanud. Ott ei olnud selles kuidagi süüdi, kuidas ta saakski. Mul on nii kohutavalt kahju, et asjad nii läksid. Ja mul on nii kohutavalt kahju, et ma talle nii palju valu ilma suurema põhjuseta tekitasin. Ning kõige enam kahetsen ma, et mul pole enam seda ilusat sõprust. Kõik need kaotatud tunnid, mis möödusid naerdes ja teravmeelitsedes.

Oh jah. Sita keeramises oleme me kõik tugevad.

Blogipallid ja -meemid.

Sina armas ligimene, ära pahanda, kui ma sinu blogist visatud pallile ei reageeri. Sportmängudes pole ma kunagi tugev olnud. Blogide lugemises nii samuti. Kas siis tõesti on nii raske aru saada, et ma teiste elust suht vähe huvitun blogimaastikul? Loomulikult on blogisid mida ma loen suure huviga näiteks Toomase blogi või Arni blogi. Aga üldjuhul ma blogisid ei loe. Kui siis väga harva, üldjuhul korra kaks kuus, lihtsalt selleks, et end toimuvate intriigidega kursis hoida. Enamasti kajastavad blogid inimeste mõttetut hala, see ei tähenda nagu nee blogid poleks olulised, ja mõttetut hala on mul endalgi rohkem kui küll.
Valguse nimel küll, ei tasu kurta, et ma teie blogipallide ette ei jää, kui ma teie blogi isegi ei loe. Kui on mingi küsimus, mida sa tahaksid, et ma oma blogis lahkaksin, siis palun kommenteeri mõnda mu blogiposti või saada kiri või helista või räägi msn’is - võimalusi on palju.

Põhjus, miks ma loen Toomase blogi nii suure huviga on see, et päriselus on temaga ülimalt meeldiv suhelda ja kuigi ta kirjutab harva blogi on see üldjuhul sügavmõtteline ning kuna mina olen lihtne inimene ja mul on vahetus kontaktis tema sügavmõttelisusse raske süübida(süüvida?), siis saan ma seda teha tema blogi kaudu, sest ma saan teksti tükkideks hakkida ja seda rahus lugeda. Pealegi halab ta oma blogis vähe. Toomas on asjalik noormees, kui vaja siis ta tuleb juurde ja halab otse.

Põhjus, miks ma Arni blogi nii suure huviga loen on see, et ta reisib palju ja mulle meeldivad väga tema blogid, kus ta räägib välisilma olust ja elust - need on kuidagi palju põnevamad kui teiste inimeste sarnased kirjeldised. Samuti on Arni blogis tihti lausa ulmeliselt päeva muutvaid laule ja ka mõningaid postitusi. Ja siis veel seda, et kuna ta kasutab palju võõrsõnu, millest mul aimugi ei ole, saan ma palju targemaks sõnavaraliselt.

Nii et kui on asju, mida te teada soovite, siis mu kontaktid on igalpool interneti avarustes olemas.

Ilusat päeva algust,
Liisa

P.s. See ei olnud üldse kurjalt mõeldud, pigem olin nukker, et inimesed ootavad minult veel peale kõige muu, et ma nende blogi loeksin - kas teile minuga tõesti otse suhtlemisest ei piisa? Tühjad sõnad ei anna ju eriti palju emotsioone või kuidas?

P.s.s. Hommikul kell viis ei ole sugugi tore ärgata kui sa oled maganud ainult neli tundi, enam und ei tule ja sa pead kell pool kaheksa tööl olema. Ma lähen nüüd tööle.

Ja lihtsalt armas…

Tiny Dancer

Kogu elu ilusaim lugu mulle.

For the longest time

Puhaku ta rahus.

Miks inimesed peavad nii noorelt surema. Ahastus.

Puhka rahus Karel.

Kettamaailm.

Leedi Megan Smith

Korralik aadlik - vähemasti näiliselt. Tegelikult aga juba ammu sunnitud töötama. Töötama! Töö ja aadliseisus on kokkupuutunud ju ainult nii palju, kui seda on teenijate käsutamine tööle. Igaljuhul töötas ta õmblejannana, selles maailma kõige vanemat ametit pidavas Õmblejannade gildis. Mees ja tütar ei teadnud midagi.
Kuni tolle saatuslikku puhkuseni Kaheksanda Oktaawi Wõerastemajas.
—-
Aga kuna mul kahjuks ei ole aega ja ma pean tööle minema, siis kirjutan ma õhtul edasi.

Ja veel teadmiseks mõnele noormehele. Me ei kavatsegi Jaanikaga suhtlemist lõpetada, eriti arvestades fakti, et Jaanika kolib Tartusse suvel. Punkt.

Ning nüüd ma jooksen.

Teie,

Liisa - Mialee